Kõigil õpetajatel on nende praktika vältel olnud erinevaid õpilasi. Kui kirjeldada lähtudes muusikast, siis mõnele mängid jõukohase repliigi ette, selgitad võib-olla veidi, ta mängib järgi, kinnistab koduse tööga ja saamegi järgmises tunnis järgmise lõiguga edasi minna. Teisega tuleb töötada pikemalt, mõnega väga pikalt, olgu õpilase füüsiliste või kognitiivsete eripärade tõttu. Kõik nad võidavad õpitust, kõik elavad pärast õpingute lõpetamist õnnelikumalt, kui nad elanuks ilma muusika- või kunstihariduseta.

Kuopio konservatooriumis pakutav kaasav muusika- ja kunstiharidus laiendab oluliselt kirjeldatud erinevuste piire ning püstitab mh küsimuse, kellele ühiskond pakub, või kellele ei paku muusika- ja kunstihariduse omandamise võimalust. Kõige erinevamate puuetega õpilased osalevad Kuopios õppetöös ja keegi ei pane seda enam imeks, nendega ollakse koolis harjunud. Kuopios küsitakse - kui me jätame kellegi ilma võimalusest muusika või kunsti abil end teostada, siis miks? Kas tugevama õigusega?

Kuopio seminar oli Erasmus+ ja erainvestorite rahade toel toimunud poolteise aasta pikkuse (kahe Leedu, kahe Saksa ja Soome) huvi-, ameti- ja kõrgkoolide ühistöö kokkuvõte. Ühistöö sisaldas nii otsest õppetööd puuetega lastega kui sakslaste puhul ka õppetöö teaduslikku analüüsi. Lisaks Otsa kooli õpetajatele osales lõpuseminaril veel teisigi vaatlejaid, kõik kokku 12-st erinevast riigist, mh oli kohal ka EMU (Euroopa muusikakoolide liidu) president Philippe Dalarun, kes lubas läheneval juhatuse koosolekul Šveitsis kogetut kindlasti kolleegidega jagada ja liidu rahadega ka edasisele tegevusele toeks olla.

Mida me siis kogesime? Kindlasti väga tugevaid emotsioone ja hulgaliselt vastuseta küsimusi. Oli ühtaegu inimlikult liigutav ja erialaselt jahmatav näha, kui keerulisi õpilasi olid Kuopio õpetajad, eriti seminari peaorganisaator Annukka Knuuttila, mängima saanud. Muidugi, mängutase sõltus õpilase stardipositsioonist, kuid mida keerulisem see oli olnud, seda ilmsem paistis õppeprotsessist osapooltele tõusnud kasu ja tehtud töö tohutu maht.
Jälgisime näit esimese aasta puhkpilliorkestri viimast esinemiseelset proovi ja hiljem ka esinemist - tervete lastega võrdsetel alustel osalesid orkestris õpilased, kes pilli mänguasendisse tõstmisekski vajasid tugiisiku abi. Nemad olid oma haridustee alguses. Näitena haridustee lõpuosast kuulsime Downi sündroomiga sündinud pianisti lugu, kelle esinemist klaveritrio koosseisus video vahendusel ka nägime ja kelle isa oli õpetajat peale kontserti tänanud ei enama ega vähema, kui oma tütre elu päästmise eest.

Oleme Eestis harjunud oma valikutes lähtuma pragmaatilisest mõtteviisist. Kuopio valikud lähtuvad teisest äärmusest - võib olla täiesti kindel, et keegi nähtud õpilastest oma haridusele kulunud summasid mitte kunagi kogukonnale tagasi ei teeni. Kuid sama saab öelda ju ka näit kalli ravi abil paranenud eaka patsiendi kohta. Kuhu tõmmata piir?
Mina oma õpetajapraktikas olen kõigi Kuopios nähtud õpilastega võrreldes töötanud ainult väga-väga tavapäraste lastega ja vaid korra kõrvalt kuulnud ühe Otsa koolis õppinud pimeda flötisti esinemist. Vastavalt, kui seminaril süveneti puuetega lastega toimuva õppetöö peensustesse, siis oli seal vähe, millele kaasamõtlemine mulle jõukohane oli. Kuopio õpetajate põhimõtteline mõtteviis on mulle ja ma arvan, enamikule Eesti õpetajatest vähemalt esialgu veel võõras, kuid mida erinevamad õpilased jõuavad ka meie huviharidussüsteemi, seda enam on meil kogetust õppida. Näiteks soovitati õpetajatel meeles pidada ja ka lapsevanematele rõhuada, et olgugi muusikaharidusel võib puudega lapsele olla tugev teraapiline mõju, on tegemist ikkagi hariduse, mitte teraapiaga. Samuti ei tohi puudega õpilastega töötamist ühelegi õpetajale kunagi kohustuseks teha, nagu oleks vale ka kogukonnal teha ettekirjutusi, keda tuleb õpetada - kas konkreetne õpetaja tunneb endas jõudu ja oskusi, kas tal tekib kontakt konkreetse lapsega - seda oskab otsustada vaid õpetaja ise. Kindlasti võib õpetaja olla kindel, et intensiivsemaid kaasatöötajaid puuetega laste vanematest on raske leida. Puudega õpilasega töötamine erineb ühtlasi kardinaalselt tööst õpilasega, kes õppida ei taha. Ükski väga erinevate õpilastega töötades omandatav töövõte ei jookse õpetajal edaspidi mööda külgi maha - neid kõiki läheb vaja ka töötades tavapäraste lastega, või kes meist õieti on tavapärane? Iseenesestmõistetav on, et kui edasiõppimiseks valmistumisele suunatud õppekaval on üks õppetöö tulemuslikkuse kriteeriumidest õpilaste saavutused konkurssidel, siis töös puudega lastega on kriteeriumid täiesti erinevad. Täpselt samuti on üldkultuuriliste õppekavade õpilastega, ka neilt ei oota me ju konkursivõite, vaid kõigilt just talle jõukohast arengut. Võibolla tõdemus, et Kuopioga võrreldes küll palju-palju vähemal määral, aga erineva stardipositsiooniga õpilastega töötame ikkagi ka meie igapäevaselt, oligi sellel seminaril minu suurim “ahaaa” elamus. Oleme kunstide kooli peaeesmärgina sõnastanud absoluutskaalal võimalikult heade tulemuste saavutamise, kuid kõrge tipu tagab lai vundament - mul on suur rõõm õpetajatest, kes julgelt proovivad jõudu ka järjest erinevama stardipositsiooniga õpilastega. Ka Kuopios on sinna, kus nad täna asuvad, jõutud väikeste sammude haaval.

Kui minu kirjutist lugema sattunud lapsevanem, olgu eri- või tavapärase lapse vanem nüüd mõtleb, kas ka tema laps võidaks kunstide koolis õppimisest, siis jah, kindlasti muudab muusikaharidus kõigi elu rikkamaks ja õnnelikumaks. Tasub proovida!

Tarmo Velmet

 

Osalen Kuopio konservatooriumis toimuval Erasmus+ õpirändel, kus põhiline teema on küll Kuusalu huvidega võibolla vähem haakuv kaasav kunstide õpe, Inclusive Pedagogy in Arts, kuid et nii Soome kui rõhuva osa Euroopa muusikahariduse algaste on Eesti praktikast tugevasti erinev ja sarnaneb pigem õppekavadega, mida meie Kuusalus nimetame üldkultuuriliseks õppeks, siis oli kohe õpirände esimene päev väga põnev. Nimelt ei oska või ei taha meie (laiemalt kogu Eesti) pilliõpetajad tihti väiksema intensiivsusega õppekavadest väga pidada, olgugi mõnel juhul on just üldkultuurilised õppekavad ainsad võimalused, kuidas hoida hobidega ülekoormatud või valla kaugemas nurgas elavat last muusikaharidusega kontaktis.


Paar sõna võõrustajatest. Kuopio konservatooriumis on, mitte küll kõigil, aga vähemalt ühel muusikahariduse suunal (kirikumuusikas) võimalik läbida kogu haridustee alates beebikoolist kuni doktorikraadini. Siin õpib (kõigi suundade ja õppetasemete peale kokku) 2500 õpilast. Peamajas töötab lisaks konservatooriumile veel 3 suurt asutust, kellega kohati jagatakse nii õpilasi, õpetajaid, ruume kui inventari (mh pille). Õppetöö toimub lisaks peamajale kokku 20. erinevas asukohas ja tihedat koostööd tehakse regiooni 3 suure üldhariduskooliga, kus on tugevad muusikakallakuga klassid. Koostöö tasemest annab aimu fakt, et konservatoorimil omal täiesti puuduvad puhkpilliorkestrid, õpilased osalevad üldhariduskoolide parimates orkestrites, mis muutub lihtsamini mõistetavaks teades, et nende koolide igal (muusika)klassilgi on omakorda väike puhkpilliorkester. Siit on palju õppida, eriti aga koostööd, sest sedavõrd läbipõimunud süsteem lakkaks toimimast kohe, kui olgu või ainult üks osapool tekki n-ö ainult oma poole kiskuma hakkaks. Igal aastal kandideerib konservatooriumisse umbes 300 uut õpilast, kellest vastu võetakse 130-160 (neist omakorda suurusjärgus 8 õpilast on meie mõistes HEV lapsed, kellele seminar pühendatud on). Plaanin kirjutada tööst HEV lastega pikemalt järgmistel päevadel, kui algab ka vastav seminar. Eile aga veetsime suure osa päevast suheldes konservatooriumi rektori, Esko Kauppineni ja klarnetiõpetaja Marketta Kivimäkiga, arutades muusikahariduse teemadel laiemalt.


Soome muusikaharidussüsteem suhtub meiega võrreldes võimalikesse talentidesse äärmiselt pillavalt. Kõik õpilased alustavad ühe erialatunniga nädalas ja kui õpetajale näib põhjendatud, siis taotleb ta tunde juurde umbes 3-4 protsendile õpilastest. Need on ka õpilased, kes tüüpiliselt jätkavad õpinguid keskastmes. Võrdluseks, äsjasel õppekavade töörühma koosolekul Kuusalus nimetasid õpetajad oma hinnangul keskastmes muusikaõpinguid jätkata suutvateks 15-25% meie lõpetajatest. Kunstiosakonna 7-st lõpetajast jätkasid 2018. aastal õpinguid kunsti- või kunstiga seotud erialadel 2 meie lõpetajat. Isegi kui oletada, et muusikaosakonna õpetajad tulid vastu minu silmist loetud soovile ja protsenti veidi ilustasid, on vahe tohutu. Erinevus tuleb otseselt õppetöö esimeste aastate intensiivsusest. Kui pilliga seotud uudsuse võlu hakkab kaduma, on keeruline õpilase motivatsiooni hoida – baasoskuste puudumisel ei ole paljude pillide esimesed hääled kuigi motiveerivad. Mida paremini õpilase tehniline tase võimaldab mängida, seda enam hoiab motivatsiooni muusika ise, kuid selle tasemeni tuleb jõuda võimalikult kiiresti, enne, kui huvi kaob. Üks erialatund nädalas üldjuhul ei taga piisavat tempot. Samuti ei võimalda üks kontakttund nädalas sõeluda adekvaatselt välja andekaid – anne avaldub üldjuhul peale esmaste tööoskuste omandamist. Soomes esineb n-ö kõrvalt eratundide juurde ostmist vähem, kuid mitmel pool Euroopas on see tavaline praktika pilliõppes kiirema arengu tagamiseks. Kaks kontakttundi erialaõpetajaga nädalas on sajanditega väljakujunenud optimaalseim pilliõppe vorm.


Huvitavaid ideeid, mille meil rakendamist mingis kontekstis vähemalt kaaluda tasub, oli haridussüsteemide erinevustele vaatamata palju. Eraldi nimetan ära karusselliks nimetatud eriala – kas enne kooliealiseks saamist või esimeses klassis võimalust õppida mingi lühikese aja vältel järjest erinevaid pille, et nendega tutvuda ja omale sobiv leida.
Huvitav oli ka konservatooriumi õppetasemete läbimise kord. Kuna 97 protsendil õpilastest on õppeprotsessi suhteline tulemus (üldkultuuriline õpe) olulisem absoluutskaalal määratletust (põhiõpe), siis, meie konteksti üle tooduna, poleks üldkultuurilisel õppekaval millise iganes õppetaseme läbimise aeg piiratud, vaid õpetaja esitaks õpilase tasemeeksamile just siis, kui eksamiks valmis ollakse. Aga võibolla tasemeeksamini ei jõutagi üldse - mis võib olla tõsi HEV laste puhul. Oluline on, et õpilane oleks teinud võimete kohaseid pingutusi ja oleks midagi õppinud. Soomlaste näitel oleks 12 aastaga piiratud vaid muusikakoolis õppimise aeg, aga on see number meil 12 või midagi muud, on kokkuleppe küsimus. Õppekavadel, kus muusika on vähem eesmärk iseeneses ja rohkem vahend noorsootöö üldpädevuste omandamiseks vastab selline lähenemine õige mitu küsimust korraga. Hirmu, et õpilase areng sellisel juhul üldse peatub, peaks välistama nii õpilase, lapsevanemate kui õpetaja inimlik ambitsioon.

Minu osalemine Erasmus+ õpirändel on korraldatud Otsa kooli kaudu Euroopa rahadega, Kuusalu vallale kulusid ei tekkinud.

Tarmo Velmet

Kuusalu kunstide kooli sümfoniettorkester osaleb XXVII üldlaulupeol „Minu arm“ 4.-7. juulil 2019, kui läbib edukalt ettemängud, mis toimuvad sümfooniaorkestrite eelproovides alljärgnevalt:

I eelproov

L, 2. veebruaril

Kell 9.30 väljasõit bussiga Kuusalu kunstide kooli juurest

kell 11.00 – 16.30 Tallinna Tehnikaülikooli aulas (Ehitajate tee 5, Tallinn)

Kell 17.30 tagasi Kuusalu kunstide kooli  juures

II eelproov

P, 31.märtsil kell 10 – 15 Tallinna Tehnikaülikooli aulas (Ehitajate tee 5, Tallinn)

 

Siin allpool peo tähtsamate tegemiste ajakava (boldiga orkestreid puudutav info):

Üldlaulu- ja -tantsupeo „Minu arm“ ajakava:

  • Tuletulemine 1.06 (Tartu) – 3.07 (Tallinn)
  • Ühiskontsert Tartus Maarja kirikus neljapäeval, 20. juunil
  • Laulu- ja tantsupeo nädala algus pühapäeval, 30. juunil
  • Tantsupeo peaproov-etendus neljapäeval, 4. juulil kell 15.00
  • Tantsupeo 1. etendus neljapäeval, 4. juulil kell 19.00
  • Tantsupeo 2. etendus reedel, 5. juulil kell 11.00
  • Tantsupeo 3. etendus reedel, 5. juulil kell 18.00
  • Rahvamuusikute kontsert reedel, 5. juulil kl 14.00
  • Rongkäik laupäeval, 6. juulil kl 13.00 – 18.00
  • Laulupeo avakontsert „Õpetajale“ laupäeval, 6. juulil kl 19.00
  • Laulupidu pühapäeval, 7. juulil kl 14.00

Siin eraldi

LAULUPEO NÄDALA AJAKAVA

N, 4. juuli laulupeo avakontserdi valikkooride; laulupeo (2. päev)  sümfooniaorkestri liigiproov.
R, 5. juuli laulupeo (2. päev) proovid
L, 6. juuli laulupeo avakontserdi läbimäng / rongkäik ja laulupeo avakontsert “Õpetajale”
P, 7. juuli puhkpilli-, sümfoonia- ja koondorkestri liigiproov / mudilaskoori liigiproov / laulupidu

Peo  üksikasjaline info asub:

https://2019.laulupidu.ee/

https://2019.laulupidu.ee/laulupidu/

Kuusalu sümfoniettorkestri dirigent

Ott Kask